Leiutajate ingel aastast 2009
RSS icon Email icon Home icon
  • Miks peaks Eesti riik oma üksikleidureid toetama

    Posted on July 11th, 2019 Hr. Leo Siemann No comments

    Eesti Edison – Karl Papello © VainoKallas.ee

    Kui nõuka ajal said leiutajad riikliku preemiat ja autoostu lubasid siis nüüd, eesti ajal peavad nad vaatama ise kuidas hakkama saavad. Tean isiklikult üsna mitut üksikleidurit, kes täna abi vajaksid, et oma leiutis turule tuua. Kahjuks pole ma aga ise veel nii rikas, et neid aidata saaksin ja just seetõttu teile järgneva loo kirjutangi.

    Kõigepealt selgitame, kes on see üksikleidur kes toetust väärib. Ta on leiutaja, kes tegutseb iseseisvalt ehk siis leiutab tööst vabal ajal, et oma elu ja maailma parandada. Ta võib olla ka lihtne koduperenaine, õpilane, töötu, invaliid või pensionär. Enamus üksikleidureid ei soovi kunagi hakata ettevõtjaks ja seetõttu on ka nende võimalused piiratud, et riikliku toetust saada mida EAS ettevõtjatele pakub. Üksikleidurina võiks käsitleda ka leiutajat kellel on oma firma.

    Miks riik oma üksikleidureid toetama peaks on küll puhas intelligentsi küsimus. Selge see, et need kes ise hakkama saavad abi ei küsi. Küsivad ikka need kellel prototüübi ehitamiseks, patenditaotluseks ja toote turuletoomiseks vahendeid napib. Riik annab ju oma kodanikule täpselt nõndapalju raha, et ta kuidagi veel toime tuleks. Igasugused ootamatud kulud ajavad aga inimesed halliks. Kust kohast peaks võtma pensionär, invaliid või õpilane selle 1000 eurot mida patendivolinik patendiuuringuks ja patendi vormistamiseks küsib? Selge see et volinik peab oma keeruka töö eest makstud saama aga kes seda maksta jaksab? Nii jääbki üksikleiduri töö lauasahtlisse või kuuri alla seisma. Paremal juhul jaksab ta töötava prototüübi ehitada, et seda siis omatarbeks kasutada. Mingisugusest seeriatootmisest ei saa juttugi olla kui patendiõigused on kaitsmata. Muidu varastab selle idee mõni tööstur lihtsalt ära. Nüüd kui see juhtub olema kohalik tööstur, siis kannatab vaid paljaks varastatud leiutaja kui aga võõramaalane, siis kannatab ju kogu Eesti riik intellektuaalomandi varguse käes. Nõnda ongi Eesti kaotanud tänaseks juba miljoneid eurosid ja kaotab ka edaspidi kui me midagi ette ei võta.

    Eesti innovatsioonitoetused pärinevad täna suures osas Lääne-Euroopast, mille kasutamise effektiivsus on jätkuvalt madal. Vähemalt nõnda teatab meile  MKM’i Tõhustamiskava raport  : Ettevõtluse ja innovatsiooni toetamiseks suunab Eesti riik aastas ca 250 miljonit eurot, millest 92,5% moodustab välisabi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest. Kuigi Eesti konkurentsivõime on järk-järgult paranenud, siis mitmed rahvusvahelised organisatsioonid  nagu OECD ja IMF on juhtinud tähelepanu, et Eesti peaks parandama innovatsioonipoliitika tõhusust, sest riiklikud kulutused teadus- ja arendustegevusele ei ole suurendanud kõrge lisandväärtusega toodete ja teenuste eksporti ega aidanud tõsta tootlikkust. Samadele väljakutsetele viitab ka Euroopa Komisjon oma 2018. aasta aruandes Eesti riigi kohta. Eesti ettevõtluse ja innovatsiooni valdkond vajab Euroopa Liidu toetusete vähenedes ning senise tulemuslikkuse parandamiseks muutust”  Seega tundub mulle, et olukord on üsna tõsine.

    * Selgituseks : Sõna innovatsioon on kanselliit. See on ametnike omavaheline keel raha ümberjaotamiseks. Kui vaatame endi ümber, siis näeme igal sammul leiutisi. Kui ei oleks leiutisi, siis ei oleks ka mida innoveerida. Nii lihtne see ongi.

    Viimase kümnendi jooksul on Eestit vallutanud Ameerika moodi idufirmade buum. Kuigi IKT osatähtsus on tõusnud ja moodustab juba enam kui 10% SKP-st ometi on ka sellest vähe, et olulist nihet ühiskonnas põhjustada, mis meie majanduslikku kasutegurit märgatavalt suurendaks. Milles on siis probleem, et me ikka veel rattaid maast lahti ei saa?

    Leian, et meie edukuse ja  jõukuse võti näib olevat peidus kännu all, millel nimeks “Eesti nutikad leiutised ja nende edukas eksport”. Idufirmasid on küll tore Eestisse luua, madalat tööjõudu ja rendipinda kasutades kuid suuremad võrsed nopitakse varakult ära ja pannakse ikka Ameerikamaale või Lääne-Euroopasse kasvama. Nõnda jääbki tegelik tulu Eesti riigil saamata. Vähe sellest, ka nutikad inimesed ostetakse Eestist üles ja sageli suht väikese raha eest. Eestile jääb vaid loomise uhkus kuid mitte raha. Just seetõttu on ka meie kõrge lisandväärtusega toodete ja teenuste loomine ning eksport suhteliselt madalal järjel ja näha on et Ameerika moodi iduettevõtlusest siinkohal ei piisa. Selleks et olukorda parandada, tuleb teha palju enamat. 

    Mida siis teha?  Mul on visioon kuidas saaks ühiskonda paremini kaasata, et meie rahva nutikus esile pääseks ja Eesti elujärg edeneks. Teen ettepaneku kasutusele võtta Üksikleiduri Toetusmeede :

    * See on meede mida riik annab üksikleidurile  riigilõivude, patendivoliniku kulude katteks ja prototüübi valmistamiseks.

    * Toetusmeetme väljastamiseks moodustatakse ekspertidest komisjon, kuhu kuuluvad 5-7 inimest, kellest 1-2 on ka ise leiutajad.

    * Toetuse saanud leiutaja loovutab leiutise õnnestunud müügi korral  riigile 10-20% oma leiutise neto sissetulekust. Antud summa peab olema kokkuvõttes suurem kui saadud toetus ja selle koha pealt hakkab ka riik teenima.

    * Üksikleiduri toetusmeedet antakse välja kõigile EV kodanikele sõltumata nende elukohast. See tähendab et meede annab võimaluse kaasata ka väliseestlasi ümber maailma.

    Oma visiooni toetuseks tooksin viite 20 aasta tagusele riigikontrolli raportile, milles peakontrolör Rein Randma  hindas Patendiameti töö tulemuslikkust ja tegi ettepaneku Majandusministeeriumile üksikleidureid ja nende ühendusi toetada.  Kahjuks pole ka tema soovitusi tänaseni kuulda võetud. Näen, et Eesti ei oska kasutada oma inimeste leiunduslikku potensiaali ja loodud intellektuaalomandit. Hea näide võiks meile siinkohal olla II maailmasõja järgne Jaapan, kus justnimelt üksikisiku leidlikkusele tuginedes ehitati üles terve majandus, mis on täna üks parimaid ja tehnoloogiliselt arenenumaid kogu maailmas.

    Insener Karl Papello tulejuhtimisseade © VainoKallas.ee

    Kui vaatame Eesti leiutisi läbi aegade, siis tuleb tõdeda, et enam kui pooled neist, mis Eestile maailmas nime teinud on justnimelt üksikleidurite leiutised. Walter Zappi Minox, Bernhard Schmidt’i teleskoop, Karl Papello tulejuhtimisseade ja Toomas Paiste löökriistad on pärit tollastelt eraleiutajatelt, kes kõik välismaale lahkusid. Põhjused olid neil aga suht ühesed : Kohalikul tasandil ei mõistetud leidurit või puudusid toetusmeetmed. Iseäranis suure kaotuse omaseks võime pidada tollast Eesti Wabariiki, kes kaotas sellised leiutajad nagu Karl Papello ja Walter Zapp, kes mõlemad lahkusid oma  suurepäraste leiutistega II Maailmasõja eelsele Saksamaale. Papello nimel, keda kutsuti omal ajal Eesti Edisoniks, loeti Saksamaal kokku enam kui 100 leiutist. Walter Zapp aga kelle portree ripub tänaseni uhkusega Patendiameti vastuvõturuumi seinal, viis Saksamaale samuti vajaliku sõjaaegse leiutise : spioonikaamera Minox. Kuigi Zapp on meie hulgast juba lahkunud, toodetakse Minoxit endiselt, misläbi ka Saksa riik sellest siiani kasu saab. Vot niimoodi on siis olnud lood meie üksikleiduritega ja on seda kahjuks tänaseni. Jätkuvalt kuulen ma lugusid leiutajatest, kes Eestist lahkuvad. Põhjused on ikka samad : riigi ignorantsus ja suutmatus neid õigel ajal toetada. Muidugi võib öelda et tööstus ja turg on mujal kuid mis keelab meil siin ise tehast ehitamast ja tooteid eksportimast kui see on võimalik? Tundub, et see on meie oma rumalus ja oskamatus tegutseda ja kaugemale näha.

    Eestis regirtreeritakse iga aasta keskeltläbi 50 rahvuslikku patenti. Lihtne arvutus näitab, et kui sooviksime seda numbrit üksikleidurite abil kümnekordistada, siis peaks investeerima aastas riigilõivudeks 500 x 56 = 28,000 eurot ja Patendivolinike kuludeks 500 x 1000eur ehk ca 500,000 eurot. Prototüübi ehitus on kallim, mille täpne kulu selgub alles tagantjärgi. Maailmaturule minekuks tuleb maksta ka Euroopa, USA või WIPO patendi kulud.

    Kui riik investeeriks oma üksikleiduritesse 5 miljonit eurot aastas, siis oleks see ikkagi suht väike summa võrreldes selle 250 miljoni innovatsiooni rahaga, mille tulemuslikkus tänase seisuga on küsitav. Ometi aitaks see väike investeering tõsta meie näitajaid 10 korda ja innustaks paljusid inimesi oma leiunduslikke ideid teostama.

    Just seetõttu olen ma alustanud läbirääkimisi majandusministeeriumiga, et saaks Eesti üksikleiduritele oma toetusmeetme luua ning seeläbi meie riigi innovatiivsust ja majandusnäitajaid tõsta. Loodan, et uus valitsus on targem ja võtab vajalikud abinõud peatselt tarvitusele. On ju siililegi selge, et kasu saaks sellest olema meile kõigile.

    _________________

    © Leo Siemann  - Eesti üksikleidur Inglismaalt

     

    Comments are closed.