Leiutajate ingel aastast 2009
RSS icon Email icon Home icon
  • Patendivolinikest ja tugistruktuuridest Eesti leiunduses

    Posted on October 28th, 2013 Hr. Leo Siemann No comments

    Loo autor Inglismaal aurumasinat kaemas ..

    Leiutaja produktiivsust võime mõõta mitmel moel. Üllaim neist on kahtlemata maailmamuutev leiutis nagu oli seda elektripirn või aurumasin. Kõige selgem on  igaühele siiski rahanumber, mida keegi on suutnud oma leiutistega välja teenida. Paraku on aga paljude leiutajatega just nõndasamuti kui on kunstnikega – saavad tuntuks pärast oma surma. Nõnda võib seda öelda isegi mõne väga tuntud leiutaja kohta, kellest üheks eredaimaks näiteks on Leonardo Da Vinci. Vaatamata oma vingetele leiutistele nagu olid seda vedruauto, helikopter või tank oli tema olukord vahepeal isegi nõnda täbar, et ta oli sunnitud ennast suisa õukonna narriks müüma. Seega tundub et igal leiutajal peab ikka oma leivanumber’ olema kuniks ta suudab oma unistused teoks teha.

    Sageli kuulen ma leiutajaid kurtmas, et patendivolinik ei hooli vaid hoopis koorib! Usun, et see on pigem iseloomulik virin arengumaades nagu on seda Eesti, sest raha on enamus inimestel lihtsalt alla inimväärse elamise piiri ja ilmselgelt ei jätku seda hobidega’ tegelemiseks. Just nõnda olen ma sunnitud leiutamist tänases Eestis nimetama, sest riigil puuduvad veel mitmed toetusstruktuurid ja arusaamine leiutamise kasulikkusest riigi majandusele. Küll saadakse juba aru ettevõtlusest ja idufirmadest kuid kuskohast see idu tuleb, seda ignoreeritakse jätkuvalt. Ehk siis ignoreeritakse inimest, kes antud tehnoloogilise lahenduse välja mõtles ja tehakse pigem üldistusi institutsionaalsel tasemel nagu meil nõuka ajal oli kombeks. Ei, see ei ole nõnda, et patent / leiutis on üks väike asi selle suure’ ettevõtluse juures vaid pigem ikka vastupidi. See ju ongi just see unikaalne müügi omadus ehk USP (Unique Selling Point) , mis ühe ettevõtte eriliseks teeb. Vastasel korral räägime ju lihtsalt transiidist või teenuse osutamisest, mitte aga lisandväärtuse loomisest. Teame ka seda , et tänapäeval arvatakse edukate firmade väärtus olevat kuni 80% just nende IP ehk intellektuaalomandi portfellis, millesse kuuluvad ka leiutised …

    Read the rest of this entry »

  • Kes peaks leiutist müüma ?

    Posted on December 4th, 2010 Hr. Leo Siemann No comments

    Eks vast ikka leiutaja ise ! – oleks esimene vastus. Kui aga see tehniliselt nutikas leiutaja ei ole mitte teps müügimees või ettevõtja, mis on ka üldjuhul tavaline olukord, kes või mis nõu siis aitab ?

    Leiutise edukust mõõdetakse ikka müüginumbrites. Selleks aga, et neid numbreid tõsta on tarvis lisaks suurepärasele ideele ka asjalikku turundust.

    Kas ehk aitaks siinkohal patendivolinik ? Vaevalt küll.  Tuleb aru saada , et patendivolinike rida on aidata leiutajal leiutis nõuetekohaselt vormistada ja hilisemal asjaajamisel Patendiametiga silma peal hoida. Seega tegemist on paberimajandusega aga mitte prototüübi valmistamise või selle müügiga.

    Kas ehk aitaks riskikapitalist ? Praktika näitab, et äriinglid ei investeeri üldjuhul enne kui leiutisele on patent väljastatud. See protsess võtab aga tänapäeval aega leiutise vormistamisest 3,5 kuni neli aastat. Mida siis vahepeal teha ? Leiutada järgmine vigur ja oodata taas ?

    Kas ehk aitaks hoopis mingi leiutiste või ideede konkurss nagu näiteks Ajujaht , Noorte leiutajate konkurss või muu säärane ? Konkursid jagavad üldjuhul ikka tunnustust ja mõningast rahalist toetust , mis üldjuhul katab vaid osa kuludest. Paremal juhul saavutatakse ka kellegi huvi kuid see huvi ei materialiseeru enne kui leiutise intellektuaalne pool on ametlikult patendiga kaitstud , sest suuremaid investeeringuid ei julge ju rahamehed enne teha kui omandiküsimused selged. Kasulikust mudelist võib küll ka abi olla kuid seda ainult EV piires ja seega suuremad turud on ikka kaitsmata.

    Nii et ei olegi vaesel leiutajal muud kui nokk kinni ja saba lahti !

    Mis nõu siis aitab ? Mulle tundub , et see nõu tuleb alles välja mõelda kuna selgelt on näha kuidas korporatiivsed huvid takistavad leiutiste  ja uuenduste arengut. Ja see tendents ei ole mitte ainult Eestis vaid kogu maailmas nähtav. Eriti rõhutud on aga leiutajad endistes totalitaarsetes reziimides, kus puudub üldse igasugune õigus eraomandile. Meie väike Eesti tuleb paraku samuti ühest sellisest reziimist ja taas on tarvis rahval oma arusaamu muuta ja kohandada vaba maailma olude suhtes. Miks ? Aga lihtsalt selleks , et end paremini müüa ja nii omale kui riigile paremat tulevikku kindlustada. Ma ei taha mitte siinkohal öelda , et see kapitalistlik süsteem ainuõige oleks kuid kahtlemata peaks igal leiutajal olema õigus ka oma loomingule.

    Tausta kirjeldusele lisaks pakun ma välja , et vajame siinkohal vähemasti ühe uue ametimehe koolituse korraldamist, kelleks võiks olla Patendimanadzer. See oleks siin selline vend, kes kokkuleppe kohaselt leiutaja endaga saaks volitused ja omaks ka majanduslikku huvi leiutist müüa.  Patendimanadzer võiks aidata ka sobivat patendivolinikku ja  prototüübi valmistajat leida kui tarvis. Suurem osa tööst oleks tal aga ikkagi võimalikult kiire tee leidmine kuidas leiutis turule tuua. Ja seda nii kodu kui välisturu osas. Kui leiutaja ei jaksa patendimanadzeri palgata, siis ka selleks peaksid olema vastavad fondid nagu näiteks  Leiundusfond , kust raha küsida annaks. Seda kõike läheb tarvis juhuks kui näiteks konkursil ei saanud antud leiutis auhinnalist kohta või ei saavutanud soovitud tähelepanu. Meil on juba mitmeid näiteid tuua, kus isegi ülikoolis pole aru saadud millega tegemist. Ometi sealpool suurt lompi’ saadi asjast kohe aru ja suudeti ka õiges kohas müüa !

    Järelikult on tarvis leiutiste müügipoolt senisest märksa tõsisemalt jälgida ja seda juba varases ehk  Early seed (i.k.) faasis, mil riskikapitalistid  ei suuda veel asjast haarata …